Kollaiderid

Kollaiderid
Tüüpilised kõrge energiaga füüsika katsed viiakse läbi järgnevalt: kiirendist väljunud osakesed tabavad paigalseisvat sihtmärki. Alternatiivne meetod kokkupõrke energi kasvatamiseks on kasutada kokkupõrkavaid osakeste voogusid – see tähendab et lisaks pommitatavatele osaksetele liiguvad ka sihtmärk osakesed. Kaks osakeste voogu pannakse põrkuma. Üks võimalus seda läbi viia on tavalise sünkrotron kiirendiga, kui siis tuleb sinna veel rajada üks väiksem varu ring. Kiirendi kiirendab ühte tüüpi osakesi (elektrone või prootoneid) maksimaalse energiani ja siis magnetiga juhitakse need osakesed varu kiirendisse, kus osakesed jätkavad tiirlemist mitmeid tunde. Siis kiirendatakse teist tüüpi osakesi (positrone või antiprootoneid), või või teist gruppi esimesest tüübist (nagu prootonid). Kaks osakeste voogu pannakse liikuma vastas suundades ja siis põrgatatakse nad kokku. Selliseid eksperimente tehakse näiteks CERN’is Fermilaboratooriumis ja Stanfordis ja need mängivad tähtsat rolli hiljutistes edusammudes elementaarosakeste füüsikas. Suurim Large Electron-Positron (LEP) Collider asus CERN’is ja tema ringi pikkus oli 26.7 km ja avati 1989. aastal. Seal tehti katseid e+ja e- vastastikku põrgatamistega. Mõlemad osaksesed kiirendati 93 GeV ja kogu interaktsiooni energia oli 186 GeV.