Van de Graaff’i kiirendi

Võtmekomponendiks Van de Graaff’i kiirendis on Van de Graaff’i generaator, leiutatud 1931. Suur õõnes sfääriline konduktor tõetub isoleeritud sambale aluse kohal. Sfääri laetakse mitte midagi puutuva liikuva rihma abil. Rihmale antakse positiivne laeng ( tegelikult tõmmatakse elektronid elektroodi abil rihmalt ära), mis kannab selle laengu sfääri sisemusse, kus laeng “pühitakse” sfäärilisele kondaktorile. Mida rohkem tuuakse laenguid üles, seda kõrgemalt laetuks saab sfäär. Kogu protsess vajab energiat. Kui ühendada Van de Graaff generaatorid tühja toruga, milles on H või He ioonide allikas (p või α), siis see toru käitub nagu kiirendi, sest suur positiivne pinge kiirendab neid osaksei nii et nad lendavad vastu maandatud märklauda toru lõpus.
Lineaarsed kiirendid
Lineaarsetes kiirendites toimub kiirendamine sirgetel segmentidel. Igat segmenti läbib kiirendatav osake ainult ühe korra.